Ajakirjanik Meelis Kapstas võrdleb Trühvlit legendaarse Pegasusega

Ajakirjanik Meelis Kapstas võrdleb Trühvlit legendaarse Pegasusega

IMG_8590Enim loetud meelelahutusajakirja Kroonika ajakirjanik Meelis Kapstas ütleb, et kui jutuks tuli Trühvlis einestamine, siis seda tunnet, et peab ennast kohale vedama, ei tekkinud. “Meie oma pundiga naudime ka väljaspool tööd koos olemist,” lausub ta. “Kuidagi kiire aeg on sattunud ja seda toredam on argirutiinist välja tulla.” Oma suhte kohta toiduga ütleb mees, et talle meeldib igapäevane lihtne maitse ja kodused road ning seetõttu on vahel hea väljas gurmeetamas käia. Kutse peale käib ta küll väljas, kuid omal initsiatiivil harva, seda pigem Helsingis või Stockholmis olles ja kui Soome sõbrad siin külas on, siis tuleb mingi söögikoht otsida.

“See Kalamaja ja restoranide buum on mind skeptiliseks teinud, aga teistega võrreldes tundub see koht sümpaatsem,” pakub Meelis. “Praegu ma ei näe, milline on siin tavakülastaja — mulle ei meeldi, kui teatud inimesed hakkavad ennast näitamas käima või ehitult seltskonnas istuma. Aga interjöör, näiteks rõdu, on kuidagi teistmoodi ja heas mõttes.”

Meelis toob võrdluseks 1960. aastate Pegasuse ja Lillepaviljoni, mida ta on küll vaid teleris näinud, kuid just rõdu, lampe ja seinu vaadates tekkis tal subjektiivne seos Pegasusega, ja kuigi ta pole kõnealuse restorani kõrgaega näinud, on tal just selline ettekujutus tekkinud, et nii oli ka siis.

Kui aga jutt läheb sellele, mis menüüst meeldis, siis tõdeb Meelis, et kuna temale endale meeldib sellist ausat suppi teha nagu seljanka või borš, siis selle võrra meeldivam oli süüa kammkarbirooga, mida ta varem polnud mekkinud. “Serveering oli hea, maitses hästi, ei olnud liiga gurmeelik, nagu mõnes kohas on, kõik ühe maitsega,” analüüsib ta. “Siin oli midagi, mida kodus ei tee, aga samas polnud see ultravõõras, oli suitsu- või mingi muu huvitav ja kodune maitse. Kolleegid teadsid rääkida, kui raske on kammkarpe merepõhjast kätte saada, aga see maitses väga hästi!”

Muidugi meeldisid Meelisele alustuseks pakutud sepik ja pekileib ning ta lubab neid ka peatsele Kreeta-reisile kaasa osta. Pardiprae juurde tulles nendib ta, kas rauavajadusest või muust, aga talle meeldib punapeet, kas purgist või pooltoorena süües ja see pardi juurde antud vahtulöödud peet oli imehea, kuigi ta seda iga päev enda tarvis teha ei viitsiks. Peet sobis igal juhul sinna hästi, tegu oli paraja gurmeeannusega ja peet on pealegi väga eestlaslik toit.

Kõige suurem restorani Trühvel “kiiks” on muidugi kohapeal röstitud kohv ja kuigi Meelis hindab peent kohvi, on ta lapsest saati harjunud Soomest toodud kohviga, mis maitses eriliselt. Sealtsaati on ta kohvi toonud lahe tagant ja sageli ka sealset vett, et saada erilist hapukat maitset.